Saturday, July 23, 2016

Joel Remmeli Trio panustab püsiväärtustele



 Joel Remmel Trio
"Some Things Never Change"


Vaimulikkusest kantud jazztrio on jõudnud juba oma kolmanda albumini ja jätkab püsiväärtustele toetumist. Põhiküsimus paistab olevat, kuidas noored ei takerduks avastatud tõdedesse, ilma midagi uut leiutamata. Sest leiutada ju energiline noor sooviks, liiatigi et vabas jazzis!
Muusikaliselt on seekord kuulda rohkesti mõjutusi traditsioonilisest jazzist, juba esimene pala "Kolmekesi paadis" viib meid helipildiga õdusasse jazzklubisse, kus klaveritrio mängib lihtsalt, mängimiserõõmust. Joel Remmeli Trio paistab olevat kolmekesi paadis just rõõmu pärast. Täis tänulikkust olemisest ja kooskulgemisest toetavad nad üksteist, kui parimad sõbrad, kui vennad-õed. Tunnustatud vennad ju pianist Joel Remmel ja bassist Heikko Remmel ongi. Trummar Aleksandra Kremenetski jääb veetlevalt naiselikuks, kuigi trumm instrumendina seda justkui ei võimaldaks. Küll aga võimaldab jazztrumm siiski välja tuua erinevaid kõlavärve, olla ülimalt tähelepanelik ja  seega on (naiselik) tundlikkus jazztrummarile igati sobiv.
Teine pala, "Stepping Out Of The Basement", tuleb välja jazzklubi-keldrist ja esitleb hoopis moodsamat beat'i, sellele järgnev nimilugu "Some Things Never Change" aga tuletab taas meelde ajatuid väärtusi. Plaadi bukletist võib lugeda kompositsioonide filosoofilisi taustu ja meeleolusid, mis antud pala looma inspireerisid. Ühelt poolt muidugi kena, kui instrumentaalpala nö. lahti seletatakse, teisalt ei saa muusikat lõpuni iial defineerida, sest samas on ju tegemist elavate esituste ja improvisatsioonilise muusikaga, nii et isegi sama pala sees võivad muutuda nii teoreetilised kui praktilised asjad. Tunnetuslikest rääkimata. Ja ses muutumises ongi oma ilu. Nii näiteks on Kremenetski pala "Taevatähed laulvad" ühtaegu nii unistav, ärev, muutlik. Moodne minimalism asendub ühel hetkel hoopis hoogsa svingiga, miks mitte, modernsesse interjööri ju sobitatakse ka aegumatut antiiki! Tohutute võimaluste ja võimatuste aeg.
 Muusikud naudivad oma võimet muusikat muuta, igal hetkel võib kõik täiesti teiseks pöörata ja mingeid reegleid polegi. "By The Book" esindab kõige selgemini tänapäevase põhjamaise klaveritrio kõlasid, selles palas on kiire inimese rahutust ja pidetust, samas kui järgnev, meloodiline "Vaikse aja ilu" tasandab taas ebakõlad ja jõuab sisemise rahuni, lihtsuse ja vaikuse iluni.
Albumi kõige isiklikum hetk saabub Joel Remmeli soolopalaga, pianisti seadega tuntud koraalile "It Is Well With My Soul", mis kannab sõnumit - mis iganes kaotused sind su elus ei tabaks, kui oled ühenduses kõrgema energiaga, oskad ka valus tänulikuks jääda. Liigutav, ajatu ning pakub tröösti ka kõige trööstitumates hetkedes. Plaadi lõpuks tehakse kummardus jazzpianist Bill Evansile "Turn Out The Stars" palaga ja nii saab traditsiooniline jazz raamistama vahepeal kõlanud moodsama helikeelega palasid. Tundub, et Joel Remmeli Triol on hetkel justkui üleminekuperiood, eks aeg näitab, kuhu suunas liigutakse, kas pigem modernsema, keerulisema või pigem klassikalise kõlaga muusika poole. Aga nagu öeldud, reegleid jazzis pole, sest suhtes võib minna kuhu iganes, kuhu mõistus ja tunne parasjagu juhatavad. Peidetud lisapalana on plaadil maiuspala, Charlie Parkeri "Billie's Bounce", svingbluus aastast 1945, mis toob suule muige ja jätab õhku laheduse tunde. Ehk ei peagi kõike ja koguaeg lõpuni mõtestama, vaid lihtsalt nautima mängu ilu?


Peedu Kass Momentum kui täppisteadus




Peedu Kasss Momentum



Peedu Kassi trio Momentum album tekitab täiesti vastakaid tundeid, see tähendab, liigutab! Ja kuna termin Momentum pärineb füüsikast, siis võiks parafraseerida üht teist teadusest tuntud ütlust, öeldes - ta liigub tõepoolest! 
Just liikumine on põhiline märksõna trio muusikas. Selle liikumisega kaasneb ka jõud ja energia, jällegi füüsikalised mõisted, pealegi veel kvantitatiivselt mõõdetavad. Nii nagu on mõõdetavad tempod, noodivältused, -tugevused, teose pikkus. Paikapandavad struktuurid, konstrueeritavad figuurid. Muusika kui täppisteadus.
Plaadi esimene pool keskendub kindlalt analüütilisemale, vasakule ajupoolkerale. Etüüdilikud, tehniliselt täpsed, isegi masinlikult kõlavad palad loovad kujutluspildi justnimelt masinatest, mis oma programmeeritud täpsusega kuid kalgilt raiuvad tööd teha. Pianist Kristjan Randalust paremat valikut poleks olnud selleks tehnilisuse meistritöös võimalik valida. Kohe esimeses loos haarab ta maskuliinse läbilöögijõuga ohjad ja tema löök on tõepoolest virtuoosne ja terav.
Masinavärk jätkub palas "Valgast Volgaga", sõnamäng pealkirjas sobib, sest on ju Volgagi ometigi masin!
Aga see Volga pole mitte rahuliku vanakooli juhiga sõiduk, pigem tuunitud ja automaatpiloodil kiirteel kihutav uustulnuk. Randalu pala "Viis" on jällegi kui etüüd, seekord rõhutatult intervallide esitlus, taaskordne liinilik ja ratsionaalne kompositsioon. Sellele järgnev "The Telegraph" loob selge kujutluspildi täpselt aga tundetult sõnumit edastavast masinast, usun, et muusikutele on selline, moodsa helikeele ja keerulise rütmikaga muusika esitamine tõeline väljakutse. Sest tegevus on kindlalt piiritletud, tundmustele pole siinkohal ruumi.
Väheke mahedust  võimaldavad selles jahedavõitu muusikas ikkagi akustilised pillid ning muusikute väljendusrohkus soolodes, mis annavad dünaamikat kontseptsioonilt kaledatele teemadele. Plaadi kujunduses kasutatud Kaupo Kikkase fotod triost, ühes steriilsevõitu mõjuvas kontoriruumis-raamatukogus, sobivad antud muusikat täpselt kirjeldama. Ümberlükatud raamaturiiulid mõjuvad manifestina, või siis sümboliseerivad hetke, kus vana enam ei toimi, aga uus vajab veel avastamist. 
Kõik see närviline rahutus muutub aga järsku viienda looga, "Trepist alla kööki", kui masinlikkus asendub hoopis melanhooliaga, nüüdismuusika kõlad vahetatakse mahedama helikeele vastu. Nendest paladest algab rahunemise aeg, peale linnainimese rutiinset kiirustamist saabub mõtlikkuse hetk. Aeg hingetõmbeks.
Peedu Kassi soolo ilma triota, mõjub puudutavalt isiklikult ja selgub, et needsamad muusikud, kes äsja mõjusid kainete ratsionalistidena, on samavõrd tundelised. "Force Minor" pala austab vanemat jazzitraditsiooni, ühendades siiski traditsioonilisema jazzi harmooniaid uuema aja rütmifaktuuridega. Randalu pala "Aias", oma tundevirvendustega on impressionistlik, kuid säilitab ikkagi välise karguse. Veetlev on pianisti valik kasutada klaverit kogu oma ulatuses, võiks öelda, et Randalu käsitluses saab klaver uue mõõtme!
Põnevalt mõjub Toomas Rulli pala "Fiery", selles on salapära, mis sobiks ilmestama mõnd kriminaalsarja, aga siiski psühholoogilist laadi filmi, mitte tänapäevaseid plahvatus- ja kuulirahepõnevikke. Eriline on seekord Randalu soolovalik, mis toimib põhimõttel "less is more", hõredad noodid lisavad müstikat ja panevad jälgima selgeid meloodiajooniseid. Toomas Rull ise mõjub selle trio puhul kui elukogenud kolleeg, kes kuulab tähelepanelikult noorema põlvkonna muusikuid, kelle tehnilised oskused ei jää neile alla, kuid kes ometi jääb väärikalt reserveerituks. 
Kõige võluvamad on Rulli puhul just dünaamilised juhtimised, milles on tuntav tundlikkus ja värvirohkus.
Plaadi esialgne, täppisteaduslik meeleolu taastub John Coltrane'i palaga "Countdown", mis tekitab oma halastamatus korrapärasuses ometi kaose tunde ning paneb küsima, kas inimkond on teel tema enda poolt põhjustatud hukatusse.
Hirmu mahendab plaadi lõpupala "Cinema Paradiso" (mitte segi ajada Ennio Morricone tuntud teemaga!), mis vastupidiselt eelnevale loole toob meisse tagasi uskumise, et inimene ei pea tingimata jõudma dekadentsi, vaid saab luua ka märksa mõttestatuma, tundlikuma maailma, eelkõige iseendas. Läbi mille on võimalik mõjutada ka välismaailma. Ehk siis liikumine seestpoolt väljapoole, mitte vastupidi. Puhas füüsika, või siiski, metafüüsika?


Thursday, April 21, 2016

Tanel Ruben & Victoria pakuvad hetkelist unustust



Tanel Ruben &Victoria feat. Meelis Vind
Million Years


Kui ma Tanel Rubeni ja Victoria uue plaadi esmakordselt autos mängima panen ja lauljatar laulab maheda klubimuusika laulurefräänis "Let's live forever and a day" ning järgmisel hetkel tuiskab minust mööda auto, mille tagaklaasile on kleebitud loosung "LIVE FOR NOW", olen justkui muusikavideos, mille sisuks on elunautimine ja elamine hetkes, siin ja praegu. Häälestus on positiivne, aga pean siiki kontrollima tihedamini spidomeetrit, sest taoline muusika mõjub toniseerivalt ja kerge on kaotada kontrolli. Seda enam, kui muusikas endas rütmid ja tempod vahelduvad mitte ainult lugude lõikes vaid mitmeid kordi ühe loo sees. On ju tegemist trummari loodud muusikaga ja rütmilist mitmekesisust juba jätkub. Juba esimene pala tõestab, et rütm on selles muusikas peamine tegur. See algab sumeda ballaadina, kuid jõuab õige pea joviaalsesse sambasse.
Järgmine pala jääb küll enim meelde oma klubilikult korduva fraasiga "Is this your love", kuid kel rohkem muusikalist haritust, võivad huviga lugeda vahelduvaid taktimõõte - ebatavaline 7/8 vaheldub tümpsuvama 4/4 taktimõõduga.
Tundub, et Rubenit ahvatleb jazzi, popi ja klubimuusika vahenditega mängimine ja tavapärane taktitunnetus jääks tema jaoks igavaks. Kolmas lugu "Vilgas elu" teema kõlab oma rütmika ja 70ndate sündisaundiga justkui ladina klubimuusika kogumikult, ent soolo jällegi märksa vabam, tantsijal võimalus loovaks dünaamikaks!
Neljas pala "Happy Days teeb õnnelikuks vana hea house'i sõbrad, selle refrään võiks klubis kõlada pool tundi järjest, aga siingi vaheldub a-osa broken beat'iga ja lugu on vaid neljaminutine. Lood tunduvad tõepoolest klubimuusika kontekstis liiga lühikesed, need on muusikaliselt infotihedad ja dünaamiliselt väga vahelduvad, olles seega rohkem pigem jazzmuusikale lähedasemad.
Ka mängivad sel plaadil jazzmuusikutena tuntud Taavo Remmel kontrabassil, Meelis Vind bassklarnetil, Rain Rämmal ning Taavi Kerikmäe klahvpillidel ning Hele-Riin Uib vibrafonil. Vibrafon on pill, mis sobib klubimuusikasse valatult, selle mahe saund ning ideaalis filigraannne improvisatsioon (Roy Ayers Newyorican Soul'is!) on kindlasti R&B-seguse klubimuusika üks ägedamaid instrumente. Meie maal mängitakse seda pilli ülekohtuselt vähe ja seda pigem klassikalises muusikas. Hele-Riin Uib saab siinkohal partiidega hästi hakkama ja lisab muusikale õhku ja lahedust, mis hetkelise unustuse muusika vajab. Niisamuti on muhe Meelis Vindi bassklarnet, ei vahetaks seda mingil juhul tavapärase saksofoni vastu, bassklarneti helid kõlavad värskendavalt ja ettearvamatumalt.
Tanel Ruben on selle ansambliga teinud koostööd juba aastaid, niisamuti on Victoria tema valikuks osutunud juba 2003. aastal, kui ilmus koosluse esimene plaat. Victoria hääl on igatahes oma madala ja varjutatud tämbriga meeldiv kuulata, kuigi on hetki, kus ihkaks vokalistilt ehk aktiivsemat emotsionaalset haaret ja laiemat diapasooni. Vahel kipub vokaal taanduma instrumentaali sisse ning laulja ülesanne jääb teisejärguliseks. See võib olla ka taotlus ja olgu selline tagasihoidlikkus siis pealegi põhjamaise klubimuusika sisu. Valget noort lauljat ei saa kõrvutada afro-ameerika kõvahäälsete diivadega. Igatahes üllatab Victoria täiega palas "Lendan kõrgelt/Letchu võsoko", kui kõlama hakkab sulaselge ja särav vene keel! Vene keel sobib selles muusikasse üllatavalt hästi ning on lauljatari esituses koduselt veenev. Ballad, mis kisub vaheosas taas tunglevalt jungle'iks. Laulude teksid on samuti Victoria sulest ning passivad sellesse lahemeelolusse oma kergete lendlevate tunnetega suurepäraselt.
Viimane pala, instrumentaalne "Teekond" tõmbab tõeliselt käima ja gruuvib oma sünkopeeritud rütmide ning massivsete bassiliinidega pööraselt hästi, vahele kosmilised sündihelid ning jällegi, house-minekule vabam vaheosa ei luba jääda üheplaanilisse tardumusse vaid raputab meid nii kehaliselt kui vaimselt liikvele. 
35-minutit on plaadiks ilmselgelt liiga lühike, aga minu klubimuusika annusena just paras ja täpselt see aeg, mis mul kulub linnast maale sõitmiseks. Plaadi lõppedes tuleb nentida, et Eestis tehakse ikka väga heal tasemel eriilmelist muusikat ja sellest on hea meel. Tanel Ruben on tõepoolest unikaalne muusik, kelle seitsmes plaat jällegi seda tõestab.


Tuesday, April 12, 2016

Trump Conception, gruuviusku orkester


Trump Conception



Ei juhtu just sagedasti, et eesti muusikud astuvad mustade muusikute pärusmaale ja vannuvad truudust gruuvile.
Trump Conception, eesotsas bassist Janno Trumbiga, on seda teinud ja tulemuseks on enneolematul tasemel kõlav orkestreeritud rhythm'n'blues ja tipptasemel groove
Jazzi esteetikat toovad sellesse muusikasse komponeeritus ning vabaimprovisatsioon.
10-liikmeline Trump Conception sai alguse ühest "Torumehest". Õigemini ühest andnud gruuvifännist bassimehest, kes 2015. aasta kevadel kirjutas orkestratsiooni oma palale "Torumees" ning saavutas Naissoo-nimelisel heliloomingukonkursil 2. koha. Kiiduväärt tulemus innustas noort muusikut oma muusika ja seadetega edasi tegelema. Et tema lemmikmuusika kõlaks just nii, nagu see ideaalis peaks kõlama, ei teinud Trump allaandmisi bändi koosseisus, see pidi olema orkester! Kutsunud kokku noore generatsiooni ärksamad mängijad, sai koosseis järgmine: Janno Trump elektribassil, Madis Muul klahvpillidel, Pent Järve elektrikitarril, Dmitri Nikolajevski trummidel, Caspar Salo löökpillidel, Allan Järve ja Tanel Kuusk trompetitel, Johannes Kiik tromboonil, Danel Aljo tenorsaksofonil, Keio Vutt baritonsaksofonil. 
Orkestri nimevalikul ei saanud lasta käest universaalset ja rahvusvahelist  nime - Trump - muidugi mitte USA presidendikandidaadi tõttu, vaid ikka selle nime esialgse, trumpava tähenduse pärast. Nii et täielikult Trumbi kontseptsioon, kuigi kõik orkestriliikmed saavad "sõna" võrdväärselt - soolod on emotsionaalselt täisväärtuslikud, stiilsed, tehniliselt perfektsed. Kõik noored mehed on bändis head, aga siiski tundub olevat kambas üks tõeline imemees - trummar Dmitri Nikolajevski, kelletaolist täpsustehnilist, dünaamilist ja jõulist gruuvrütmikut pole siinmail küll enne kuuldud. Halleluuja! Nii võib hüüda küll, seda enam, et bändiliider peab ise oma kõige suuremaks armastuseks just gospelmuusikat. Gospelis seda rütmi ja bluusi juba jagub, see on muusikaline allikas, millest saab lõputult ammutada, nii rütmilises, harmoonilises kui hingelises ning loomulikult ka kehalises plaanis. Sest on ju rütmimuusika vägagi kehaline muusika. 
Juba esimene lugu plaadil, "Lugu nr. 5"! kutsub tantsima ja meenutab oma hoogsa minekuga kangesti acid-jazz'i lipulaeva, Briti ansamblit Incognito. Aga eeskujusid on noortel muusikutel varasemastki ajast - teadlikumad gruuvisõbrad kuulevad mõjutusi nii Weather Report'ist, Tower Of Power'ist, Earth Wind And Fire'ist, 70ndate jazz- ja discofunk'ist üldiselt. Janno Trump ise on nimetanud oma eeskujudena Ricard Bona't, Pat Metheny't, kuid bassimeestest sügavaima mulje on jätnud legendaarne ja surematu Jaco Pastorius. Jaco on inspireerinud Jannot oma kordumatu sound'iga, nii hard groove'i kui ka meloodiliste soolode meistrina.Trumbi enda soolo sel plaadil, palas "Science Funktion" on just meloodiline ja mõtlik - sümpaatne enesetutvustus!
Albumi kolmas pala, "Rhythm Or Blues" on maiuspala aeglase gruuvi austajaile, lihtne bluusilik teema kulmineerub tungleva tenorsaksofonisoologa (Danel Aljo) ning viib vererõhu üles järjest tihenevate faktuuride ning dünaamikaga. Spirituaalne hammond orel ei jäta kahtlustki - see pala on gospelilembuse ehedaim näide. Sellele järgnev pala, "Lonkab", kasutab broken beat'i, et tekitada tunne veidi lonkavast hip-hop gruuvist, mis muudab asja eriti cool'iks.  Usun, et kõvahäälne Jill Scott soleeriks hea meelega sellise "põhja" peale. Jahe värk.   
 Mõnusat sürrealismi loob pala "Läänemere ained", mille Trump on kirjutanud, mõjutatult lõhnaaistingutest lapsepõlves, kui vanavanematekodus Meriväljal oli teistmoodi merelõhn just see, mis enim meeltesse jäi. 
Niisamuti on lugu kantud patriootlikest tunnetest ning eestlaseks olemisest. Et selles on oma sürreaalsed ja samas armsad hetked, seda tõestab loo vastandlik ülesehitus ja jõuline coda - a-osa on stoiliselt eestlaslikult rahulik, b-osa vastandub märksa aktiivsema olekuga, muheda vanaeestlase kõva sõna lajatab loo lõpus oma baritonsaksofoniga Keio Vutt. Baritonsaksofon asendab torupillijorinat küll superhästi. Plaadi mõttehetk saabub kompositsiooniga "Moment", popilik lihtne meloodiajoonis ning loomulik harmoonikulg ning Allan Järve voolav trompetisoolo mõjuvad peale tihedaid rütmifaktuure ja keerulisi partituure puhastavalt ning annavad võimaluse hinge tõmmata enne viimast latin-funk pidu, "Fiesta Escandinavat".Tõeliseks ladinagruuviks on vaja muidugi ka löökpillimängijat, kes valdaks ladinalikke trumme - congad, pongod, timbale'd annavad õige sound'i ja meeleolu, seda tõelisust pakub albumil külalisena brasiillasest trummar, François Archanjo. Kui nakatavale rütmile lisada vunki täis eesti muusikud, kes valdavad pillimängu suurepäraselt ning bändi eestvedaja, kelle orkestratsioonid on säravad ja stiilitundlikud, ei saagi tulemus olla muud kui tõeline fiesta! 

Friday, March 11, 2016

Ain Agan on koju jõudmas



Agan Viinikainen Mälgand Kallio
"Now I Know"


Eesti jazzkitarrist Ain Agan tsiteerib uuel plaadil Ave Alavainu luulet: "…nüüd tean üht väravat, üht maja teed ja puud, ma tean mõnd inimest ja palju-palju muud…" Plaadi kujundus on pastelsetes toonides, kaanefotol on rahulik rabamaastik helesinise taevaga, raamituna aegu, värve ja naelu näinud puidust raami. Agan ise on ka eluvärve näinud mees ja albumi pealkiri "Now I Know" ("Nüüd ma tean"- e.k.), annab sellest tunnistust nagu muusikagi.
Agana ansamblikaaslased on bassist Mihkel Mälgand Eestist ning Soome ärksad jazzmuusikud - kitarrist Teemu Viinikainen ning trummar Mika Kallio.
Sama koosseisuga salvestati 6 aastat tagasi plaat "Pictures". Ikka need elupildid, käidud teed, nähtud inimesed, kogetud tunded.
Plaadil on viis Agana ja kolm Viinikaineni lugu. Kaks pala, "Circle" ja "Deepest" River on tuttavad albumilt "A20", kus Agan musitseeris koos Oleg Pissarenkoga. Tundub, et Agan on soovinud neid palu katsetada ka hoopis teises kõlapildis ja energias. Just energia on see, mida soome muusikud kaasa toovad. Viinikaineni soolod on leidlikkusest pakatavad ja alternatiivse mõtlemisega. Ta mängib üllatavaid käike ja on mõjub sisemiselt värskena.
Agana noodid on samuti tempokates lugudes nobedad, ent ometi on noorema mehe kõrval tunda stabiilsema olemise ja kindlama jalgealuse eelistamist.
Agan mängib vasakus kanalis, Viinikainen paremas. Ei ole üks mees teisest parem, aga erinev küll. Ja erinevused, teadagi, rikastavad. Üks on kindlasti  ühine joon - kirg muusika vastu. Seda on kuulda, kuidas eri põlvkonnast ja rahvusest muusikud üksteist käima tõmbavad, vahelduvates soolojuppides on see eriti hästi jälgitav. Muusikuid paelub muidugi jazz oma mitmekülgsuses ja vabaduses, kuulda on groove'i, fusionit, blues'i ning rokilikumaid avaldusi.
Mihkel Mälgandile võiks küll anda Eesti muusika universaalmehe tiitli, on ta nüüdseks mänginud kindlasti sadades projektides, sadadel plaatide ja jätkab bassimehele sobiva kindlusega. Trummar Mika Kallio lisab trummide kõrval värve ja põnevate kellaplaatide kõladega. 
Agan on koju jõudmas, eriti kannavad kojujõudmise meeleolu palad "To My All", mängitud fretless kitarriga, ja Viinikaineni  aeglane valss "Syys". 
Kangastub retk läbi sügise kuldsete värvide  loojangupäikese poole. Igatsuslik, täis arusaamist ja andestust. Ja ometi ei tea me päriselt kui pikk on meie teekond, mida veel meile õppida antakse. Elu on omamoodi nagu ring, nagu Agana palas "Circle" - kõik võib korduda, ometi peaksime olema me igal uuel ringil jälle mõnevõrra kogenumad. Süvenemist nõudev kuulamine.


MaiGroup'i üllatav sentimentaalsus



MaiGroup "You"


MaiGroup oma teise albumiga "You", jätkab muusikalist teekonda kurssi muutmata ja suures osas algkoosseisus - 
Mai Agan basskitarril, Björn Arkö saksofonil, Calle Stålenbring kitarril, Jonathan Lundberg trummidel, ansamblis on uueks liikmeks pianist Simon Berggren. Ehk siis saare kange naine ja neli rootsi meest, kes kohtusid õpingutel Rootsi Kuninglikus Muusikaakadeemias. Mai Agani tee Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia magistrantuurini on olnud järjepidev ja visa - alustanud Kuressaare Muusikakoolis Tiit Pauluse käe all ning Otsa-koolis Raul Vaigla õpilasena kindlalt bassiliinide kasuks otsustanud Mai Agan on nüüdseks Rootsi muusikaringkondadeski tuntud noor muusik. 
Eraldatus kodust loob ideaalse kasvulava tubli muusiku arenguks - kodumail on tihti noortel muusikutel peagi liiga palju "mänge", välismaal on konkurents tihedam ning ainuüksi andest ei piisa, peab harjutama ja tõesti tööd tegema, seda on Mai kuuldavasti ka teinud. Kõik lood on komponeeritud, seatud ja produtseeritud bassisti enda poolt. 
Lisaks visadusele ja töökusele annab tulemusele palju juurde koduigatsus, mida lugudest kostub ning Igatsus üldiselt.
Enamik palu on kellelegi, millelegi pühendatud. Nii on fretless bassi pala "Wellspring" pühendatud õpetaja Raul Vaiglale, helge "Sweet Baby Sebastian" aga oma õepojale, igal palal on tõepoolest lugu loo sees, ning elus õpitu saab samuti muusikaks ("Forgiveness Is For The Strong").
Üllatav on vahest see, et vaatamata noorusele, esitab MaiGroup veenvalt ballaade, millest nii mõnedki õige magusat sorti. Vahelduseks mängitakse ka fusion'it, kus noored saavad suurema hoo sisse, kuid üldiselt kõlab muusika pigem sentimentaalses võtmes, kui ultramoodsat muusikat järgides. See küps valik on omamoodi sümpaatne - kui maailma noor jazz püüdleb üha enam keerukuse ja struktuursuse poole, minnes kaasa aja kiiruse ja eklektilisusega, siis MaiGroup teeb kummarduse pigem vanale heale. Nii tänab Agan plaadil klassikuid - Joni Mitchelli, David Crosby't, Jackson Browni, Robert Planti. Niisamuti on meeldiv kuulda, et bändi liider ei püüa rabada kuulajat virtuoossuse või ekstraordinaarsusega, loomulikkus on bassisti puhul igaljuhul tervitatav, sest on ju bass muusikas vundament, mille funktsioon justnimelt toetada, mitte soleerida, endale tähelepanu võttes. Soolodes on vabadus muidugi iseenesestmõistetav, aga ka siin jääb  Mai Agan maitsekuse piiridesse. MaiGroup hingab koos ühtse tervikuna ja teineteisemõistmist soodustab kindlasti ka aastaid koos musitseerimine. Erikülalistena esinevad plaadil saksofonist Håkan Broström, legendaarne kitarrist Greg Leisz, kes koostööd teinud mitmete tuntud maailmanimedega, ning Willie Alin trummidel.
Esimene plaat kandis pealkirja "Luv", nüüdne "You", ilmselgelt inspireerib noort muusikut armastus ja selle taevalikud avaldused. Armastust, nii nagu ka muusikat, õpitakse kogu elu, sest see on pidevas arengus. Ootame huviga, milliseid varjundeid kannavad need mõisteid Mai Agani jaoks aastate pärast ning kas praegune sentimentaalsus jääb püsima.


Wednesday, September 16, 2015

Sofia Rubina ületamatu jazzvokaal


Sofia Rubina
"In The Land Of OO-BLA-DEE"


Kes otsib Eesti muusikas vokaaljazzi tipptaset, jõuab ikka-jälle Sofia Rubinani. Lauljatar on laulnud erinevaid stiile, klubimuusikast juudi rahvalauludeni ja kõik paistab talle eriliselt sobivat. Kuid kuuldes Rubinat laulmas traditsioonilist, kuldajastu jazzi, tundub, et just selles pole lauljatarile meie maal võrdset. Nõtkelt ja stiilipuhtalt esitab ta 30-40ndate aastate  afroameerika svingi, jazzballaade, tema vokaalis kumab maailma jazzistaaride - Ella Fitzgeraldi, Sarah Vaughan'i mõjusid ning energiast pakatavat rõõmu. Rubina "vibrato" ja "falsetto" võngub koos suurepäraste muusikutega ning nakatav on nende vaimsus.
Saatebändis toetavad Rubinat parimad noored jazzmuusikud - Holger Marjamaa,  Aleksander Paal, Heikko Remmel, Tanel Ruben, Ahto Abner, Ara Yaraljan Eestist, välismaiste külalistena pianist Evgeny Lebedev Venemaalt ja trompetist Jason Hunter Usa-st, kes ühtlasi on loonud suure osa lugude seadetest.
Ansambel kõlab kokku filigraanselt, svingil on  hoogsat minekut ja ballaadides piisavalt õhku, soolod on tehniliselt ja mõtteliselt stiilsed ja perfektsed, justkui oleks bänd terve elu mänginud jazzklubides just seda muusikat. Jääb üle vaid imestada, kui kõrge on hetkel Eesti jazzi tehniline tase!
Esitatakse tuntud ja vähem tuntuid  jazzistandardeid, autoriteks Cole Porter, Thelonius Monk, Duke Ellington, John Coltrane jt.
Muusika, mis sobib nii hommikusse kui õhtusse, oma positiivsuse ja lahedusega. Aga kõige ehedam on kindlasti seda kuulata ja muusikute energiavahetust kogeda õdusas öises jazzklubis. Seal, kus on taolise muusika sünnikoht.
Tagasi tulles Sofia Rubina hääle juurde. Tundub, et sellele võib alati kindel olla, Sofias on ideaalne kooslus andest ja oskustest. 
Nii hea bänd väärib nõnda säravat lauljat ja vastupidi!